Viiest Beethoveni kontserdist on viimane igas mõttes suurim. Mina sain sellele pileti oma onu käest, ta ise ei saanud minna ja nii ma sattusin tema loozhi.

Seal oli ainult kolm tugitooli - niisugused, mis on rohkem viirstide ja teiste suurte ninade jaoks. Vasakult äärmises istus üks meesterahvas, hall nagu öökull. Meie vahel istus tema noor saatja. Sõbralik tervitus, esimene pilkudevahetus. Tema silmad on kui mitme tundmatuga helkiv võrrand.

Kaunitar lõhnab meeldivalt ja näeb võluv välja. Tema must siidkleit kahiseb, siidisukad pragisevad. Orkestrandid häälestavad pille. Hallpea heidab unise pilgu kavalehte ja hakkab tukkuma jääma.

Kas see on tema naine? Või sõbratar? Vahest tütar? Dirigent ja solist võetakse aplausiga vastu. Kontsert klaverile orkestri saatel mi-bemoll mazhoor, op. 73 algab. Esimene osa on allegro.

Neiu sikutab oma kleidi natuke kõrgemale. Ma olen rabatud tema sihvakatest pahkluudest - mustad kõrge kontsaga kingakesed, tumedad võrksukad.

Ta naudib, silmad pooleldi suletud ja pea tahapoole kallutatud. Pringid rinnad kerkivad ja langevad muusikavoogude saatel. Tal on kindlasti suurepärased rinnad. Kerged helid sulatavad ka mind tahapoole nõjatuma. Ma kombin pilguga tema keha, ta tajub seda ja tardub nagu raidkuju.

Aplausitorm katkestab mu vaatluse. Vanamees kargab ehmunult püsti, aplodeerib tormiliselt koos teistega.

Lühike paus. siis läheb jälle pimedaks. Teine osa-adagio unpoccomoto. Beethoveni heroiline ettekujutus kunstnikust kui ajaloosubjektist läbib kogu tema muusika olemust.

Neiu võtab käekotist vaikselt oma pikkade peente sõrmedega sokolaaditahvli välja, hammustab tükikese ja... ulatab ülejäänud poole mulle. Omakorda hammustades loodan veel tabada sokolaadil tema niiskete huulte jälge.

Tasased viiulihelid avavad uue teema. Neiu avab oma jalad, pea endiselt tahapoole kallutatud. See on vist kontserdi kõige parem koht. Ta silitab kätega oma puusi. Jälle tuleb sisse klaver ja viib juhtmotiivi vastavuses tema sõrmede mänguga otse tema mõtete keskpunkti.

Ma emban teda oma vasaku käega, ta liibub mu ligi ja mängib edasi. Vanamees magab. Minu sõrmed alustavad oma partiid, püüeldes ta rindade poole ja mängides nende nibudega. Ta hingeldab, ta erutus kasvab koos teise osa vaikse helinaga. Ta ajab end sirgu ja kohendab kleiti. Aplaus.

Ma olen tormi võimuses. Kolmanda osa esimesed taktid - rondo. Beethoven pidi olema saatan. Tema muusika on muutev: ühtesid erutab, teisi lõdvestab täielikult.

Ma kontrollin, kas vanamees magab veel. Aeglaselt ja õrnalt langetan ma oma käe kaunitari reite vahele. Eeva hellitab Priapost. Aadam hellitab Vulvat. Suurepärasemat kontserti ei saa ollagi.

Muusika muutub valjemaks: allegro. Tema tahab midagi muud, mina samuti. Ta tõstab oma parema reie mu põlvele ja sellele järgneb siis juba kogu keha. Ma tunnen, kuidas sisenen temasse. Kõik selles saalis - orkestrandid, publik, meie kahekesi - paiskub kulminatsioonile vastu. Meie liigutused muutuvad üha hoogsamaks ja kiiremaks. Ja siis lõpuks - kuum võpatus, oodatud roidumus...

Ta istub jälle oma kohal, jalad koos. Finaal. Aplaus orkestrile ja solistidele ei näigi lõppevat.

"Noh, pole parata, siin pole enam midagi teha," ütleb hallpea, nagu vabandades minu ja oma imeilusa kaaslase ees. "Läki, Diana, meil on aeg minna!"