"Ma tahaksin meeleldi, et mul oleks sõbranna, kellega ma saaksin rääkida." Uskumatu, Caroline on alles 16 aastat vana, kuid ta pole kunagi teiste lastega mänginud ega koolis käinud. Kogu tema maailm koosnes seni 68 m2 suurusest kolmetoalisest korterist ühe Genfi üürimaja kuuendal korrusel. Caroline lastetuba on 11 m2 suur, seal on voodi, riietekapp ja raamaturüul. Lamp põleb toas ööd ja päevad, sest toal pole aknaid. Ema Geraldine D. (48) ja vanaema (78) hoidsid tüdrukut vangis 16 aastat!

Kui Carolinel tuli aeg kooli minna, võttis ema, endine shlaagri-laulja, tütrele eraõpetaja. Õppetöö ajal olid ema ja vanaema alati kohal. Elu ja maailma nägi Caroline ainult läbi magamistoa akna. Tema kaaslasteks oli ainult mõnikümmend raamatut ja teler. Kuigi eraõpetaja Daniele B. (45) juhtis korduvalt ametivõimude tähelepanu Caroline saatusele, ei võetud midagi ette. Lõpuks torkas ühele kooliametnikule silma, et eraõpilane Caroline polnud andnud veel ühtegi ettenähtud eksamit. Ametnik informeeris sellest prokuröri. Tulemuseks oli šokk. Ema ja vanaema pandi trellide taha. Mõlemad põhjendasid Caroline vangipõlve järgmiselt; "Me tahtsime ainult Carolinet kurjategijate eest kaitsta." Caroline tohtis nüüd esimest korda elus nautida vabadust, jalutama minna ja tunda päikesekiiri oma kahvatul nahal.

Genfi haigla arstid proovivad tüdrukut tema tulevase elu jaoks ette valmistada, harjutada teda inimestega suhtlema. See pole sugugi lihtne ülesanne, sest Caroline ainuke mängukaaslane tema vangipõlves oli Pürenee karjakoer Gerard!

Psühholoogid arvavad, et selline pealesunnitud elukogemus võib vüa täieliku reaalsusetaju kaotamiseni, Caroline elas ju fantaasiamaailmas ja ta pole võimeline igapäevaseid probleeme lahendama. See omakorda võib vüa raskete depressioonideni.